Taimi kasvatades ja saaki koristades eemaldame mullast ühtlasi toitaineid, seega peame need laenatud toitained mulda tagastama. Väetamine on loomulik viis anda loodusele tagasi see, mis sealt on laenuks võetud. Väetamise käigus viiakse mulda tagasi toitained, mis saagiga eemaldati.
Normaalseks kasvuks ning rikkaliku ja kvaliteetse saagi moodustamiseks vajavad taimed erineval hulgal erinevaid toitaineid. Taime juurte sügavusele viidud väetised lahustuvad niiskuse mõjul mullas. Juured võtavad toitaineid vastu erinevates kogustes ning need mõjutavad kasvu ja arengut erinevalt. Taimed kasutavad palju põhitoitaineid ehk makroelemente (lämmastik, fosfor, kaalium, kaltsium, magneesium, naatrium ja väävel) — üle 10 g/100 m2. Väiksemas koguses vajavad nad mikroelemente (boor, vask, mangaan, molübdeen, raud, tsink) — alla 10 g/100 m2. Kõik toitained on siiski taime kasvu seisukohalt ühtviisi tähtsad ning ükski toitaine ei saa asendada teist. Toitained mõjutavad ka taimede tervislikku seisundit ja talvekülmale vastupidavust. Hoolikalt ja õigesti väetatud pinnases tunnevad taimed end hästi, õitsevad rikkalikult ning annavad hea ja maitsva saagi. Väetamisel tuleb arvesse võtta vastava taimeliigi toitainete vajadust ja mulla seisundit.
Taimed võtavad pinnasest ka meie tervisele kahjulikke aineid, näiteks raskemetallide ühendeid, mis puu- ja köögiviljade kaudu võivad kergesti inimese organismi sattuda. Seetõttu on tähtis, et kasutatavad väetised oleksid valmistatud puhtast toorainest, ei sisaldaks kaadmiumi ega teisi raskemetalle. Paljud aiataimed on ka klooritundlikud ja ei kasva hästi kloori sisaldavas pinnases. Kloor mõjub halvasti ka saagi kvaliteedile (maitseomadustele, säilivusele jne).
Kevadine väetamine
Kevadiste soojade ilmade saabudes ärkavad taimed talveunest ja alustavad kasvu. Aednik ei tohi väetamisega hiljaks jääda – puid, põõsaid ja püsikuid tuleks väetada üsna kohe peale lume sulamist. Murupind lastakse veidi kuivada ning seejärel rehitsetakse üle. Muru väetatakse, kui murupind muutub roheliseks. Köögivilja- ja kartulimaale antakse väetised koos mullaharimisega.
Suvine väetamine
Lisaväetist antakse köögiviljamaale peale taimede harvendamist ja pika kasvuperioodiga köögiviljadele (kapsad, kaalikad, seller, porru) veel juulikuus. Marjakultuurid ja viljapuud saavad lisaväetamisest kasu, kui viljad on moodustunud, kuid need pole veel küpsenud. Kasvuaegne väetamine tuleb kasuks ka roosidele, püsikutele, rododendronitele ja murule, kui viimane on kahvatu värvusega. Taimed omastavad toitaineid vees lahustunud kujul. Seetõttu on eriti efektiivne taimedele kasvu ajal toitaineid anda koos kastmisveega, kasutades selleks vedelväetisi või vees lahustuvaid pulbrilisi ehk kastmisväetisi.
Sügisene väetamine
Mitmeaastased taimed hakkavad augustis valmistuma talveks – siis on õige aeg anda sügisväetist, mis sisaldab fosforit, kaaliumit ja mikroelemente. Parim aeg sügisväetise kasutamiseks on augusti teine ja septembri esimene pool, siis jõuavad taimed vajalikud toitained omastada enne kasvuperioodi lõppu.
Fosfor ja kaalium on olulised taimede heaks talvitumiseks, võrsete puitumiseks ning järgmise aasta kasvuks ettevalmistumisel. Fosfor kiirendab viljade valmimist, ergutab juurestiku kasvu, tugevdab taimekudesid ja parandab talvekindlust. Kaalium tugevdab rakuseinte ehitust, soodustab suhkrute ladestamist ning suurendab külma-ja haiguskindlust. Lisaks soodustavad fosfor ja kaalium õiealgete moodustumist, mõjutades nii järgmise aasta saagi suurust. Mikroelemendid (boor, vask, raud, mangaan, molübdeen, tsink) osalevad taimede mitmesuguste eluprotsesside reguleerimises ning on taimede korrapäraseks kasvuks ja arenguks vajalikud.
Soovituslikke kasutusnorme pole mõistlik ületada. Põhjamaades ei soovitata kasutada lämmastikuga sügisväetist, sest suve lõpul antud lämmastik aeglustab viljade valmimist ja suurendab talvekahjustuste riski. Erinevalt aiataimedest vajab muru väikesel hulgal lämmastikku talveks juurtesse toitainete varumisel.
Loe lähemalt sügisväetamise kohta.
