Talvel, kui päevad hakkavad tasapisi pikenema, läheb aedniku mõte paratamatult juba kevadesse ja suvesse – aega, mil aed on jälle roheline ja õites. Aednik ja aiakujundaja Maria Palusalu annab nõu, kuidas kombineerida aias väga erineva elueaga taimi: üheaastaseid suvelilli, lühiealisi püsikuid (nt sarvkannike, lõosilm, kuukress) ning pikaealisi püsililli (nt siilkübar, päevakübar).

Maria Palusalu püsilillepeenar — Aednik ja aiakujundaja Maria Palusalu käe all on valminud sadu kauneid istutusalasid.

Kõige kiiremini saab värvi ja mõju suvelilledega: poest saab need osta juba õitsevana ning istutada peenrasse maikuu lõpus. Seemnest ette kasvatatud püsililled on teistsuguse rütmiga – enamasti ei näita nad esimesel aastal veel õisi, kuid tasuvad kannatuse ära, sest paljud neist rõõmustavad aias aastaid.

Kõige kulukam on kujundada aed ainult suvelilledega, sest see tähendab igal kevadel nullist alustamist – uued taimed, uus istutamine ja jälle investeering. Mõistlikum on kasutada suvelilli koos lühiealiste liikide ja püsikutega, mis jäävad kasvama ega vaja igal aastal väljavahetamist.

Suvelilli saab kasutada nii peenardes kui ka terrassi ja rõdu haljastuses, sealhulgas amplites ja anumates. Liikide valikul tasub arvestada mõne praktilise teguriga: taimed peavad olema piisavalt tuulekindlad (et varred ei murduks), taluma paremini põuda ning arenema sobiva kiirusega. Liiga kiire kasvuga liigid ei sobi anumatesse kuigi hästi, sest kipuvad teised taimed enda alla matma ja kompositsiooni tasakaal kaob. Kui anumaid ja ampleid on võimalik ühendada automaatkastmisega, ei ole põuakindlus enam nii määrav ning valikuvõimalused laienevad.

Anumates ja amplites on umbrohuprobleem üldjuhul väike, kuid peenardes tuleb korda hoida alati. Kõige lihtsam on see siis, kui lilled istutatakse püsiumbrohuvabale, korralikult ette valmistatud pinnasele.

Osta lilleseemned e-poest

Edasimüüjate nimekiri

Vasta kolmele küsimusele – ja taimevalik on lihtne

Kui palju valgust kasvukoht saab?
Enne taimede valimist selgita välja, millistesse valgustingimustesse sa taimed istutad. Päikeseline kasvukoht on see, kuhu päike paistab vähemalt 6 tundi päevas. Poolvarjulises kasvukohas on päikest 3–6 tundi ning varjulises 0–3 tundi päevas.
Milline on muld ja kui niiske see on?
Peenarde puhul tasub määrata mullalõimis, sest sellest sõltuvad niiskustingimused ja sobivate taimede valik. Liivmullad ja saviliivmullad on üldjuhul kuivad, liivsavi-, savi- ja turvasmullad aga pigem parasniisked kuni märjad. Kui valid sobivad taimed kasvukohale, tagad neile head tingimused ja ühtlasi ka pika eluea. Anumates on lugu teistsugune: seal sõltub taimede kasv rohkem aedniku teadmistest ja järjepidevusest. Automaatkastmissüsteem aitab vältida nii läbikuivamist kui ka liigniiskusest tekkivaid probleeme. Kastmisvajadust saab mõnevõrra vähendada ka veegeeli kasutamisega istutusnõudes.
Millist tulemust sa tahad – lopsakat massi või korrapärast mustrit?
Peenra kujundamisel vali esmalt istutusskeem ja alles siis sobivad taimed. Suvelilledega on lihtne luua silmapaistvaid musterpeenraid, püsikutega aga voogavaid, lopsakaid ja loomuliku ilmega istutusi. Oluline reegel on see, et ühele peenrale valitud liigid peavad sobima samadesse kasvutingimustesse.

Mini-nipp konteinerite kohta: kõiki taimi ei tasu anumatesse istutada, sest osa neist on tuuleõrnad. Näiteks kõrge peiulill, salviate kõrged hübriidsordid ning pehmete lehtedega kõrrelised ei ole konteinerhaljastuses sageli head valikud.

Mis sobib peenrale: põhimõtted ja kindlad valikud

Peenrataimed kahes rollis

Peenar ei ole lihtsalt „ilusate taimede kogum“ – igal taimerühmal on seal oma kindel ülesanne. Ühelt poolt on peenras juhttaimed (enamasti tugevad ja pikaajaliselt dekoratiivsed püsikud), mis loovad peenrale põhistruktuuri ja tõmbavad pilku. Teisalt on kaastaimed, mis toetavad juhttaimi ja hoiavad peenra kogu hooaja vältel elavana: varasuvised, suvised ja sügisesed õitsejad tagavad, et õitsemine ei katkeks.
Lisaks aitavad sibullilled ja tühikute täitjad (sageli lühiealised püsikud) katta need ajad, mil suuremad püsikud alles alustavad kasvu või ei ole veel õitsema hakanud. Nii tekib õitsemises parem järjepidevus juba varakevadest alates.
Peenra hoolduskoormust vähendavad märgatavalt täitepüsikud ja pinnakattetaimed: kui maapind on taimedega kaetud, on umbrohtudel palju vähem võimalusi tärkamiseks ning rohimisele kulub oluliselt vähem aega.

Suvelilled peenras: miks just need?

Eestis saab õues kasvatada väga palju suvelilli, kuid kõik liigid ei ole võrdselt tänuväärsed peenrataimed. Mõni õitseb lühikest aega, mõni lamandub, mõni on haigustele või tuulele tundlik. Seepärast tasub peenrasse eelistada liike, mis on pika õitsemisajaga, seisukindlad, haiguskindlad ja tuulekindlad.
Pika ja stabiilse õitsemisega suvelillede hulka kuuluvad näiteks argentiina raudürt, lobeelia, petuunia ja puispetuunia, südajalehine suutera, tageetesed, tsinniad, begooniad, ämbliklill ja tiiviklill. Teisi liike võib muidugi samuti kasutada, kuid neid on mõistlik võtta pigem aktsendiks, mitte teha neist suurt „mass-peenart“.
Kui soovid, et peenar näeks kiiresti lopsakas välja, vali juurde ka liike, kes harunevad hästi ja täidavad ruumi ühtlaselt – näiteks tsinniad, begooniad, tageetesed, päsmaslilled, tiiviklilled, südajalehine suutera, raudürdid, salviad, kosmosed, õhuline piimalill, ekloni kuldkakar ning erinevad lemmaltsad.

Suvelilled päikeselisele kasvukohale: tageetes, tsinnia, lobeelia, kaksikkannus, kosmos, salvia, argentiina raudürt, lillhernes, magunad.
Suvelilled poolvarjulisele kasvukohale: balsamiin-lemmalts, sultan-lemmalts, fuksia, kirinõges, alatiõitsev begoonia, mugulbegoonia, roosbegoonia, hübriidbegooniad, pelargoon, tageetes.
Lõhnavad suvelilled: lillhernes, tageetes, lilltubakas, kivikilbik, kress, levkoi, heliotroop, reseda.
Putukaid meelitavad suvelilled: kosmos, tsinnia, päevalill, saialill, rukkilill, türgi mustköömen, argentiina raudürt, titoonia, ristikud, keerispea.

Püsikud peenrasse

Püsikud on peenra pikaajaline selgroog – nad aitavad kujundust hoida stabiilsena ja vähendavad kulusid, sest peenart ei pea igal aastal uuesti „üles ehitama“. Kõiki püsikute sorte ei ole võimalik seemnest paljundada, kuid liike ja valikuliselt ka sorte saab küll. Üldreeglina saab seemnest kasvatada paljude õistaimede algliike, samas kui osa sorte vajab vegetatiivset paljundamist. Seemnest on võimalik kasvatada näiteks mõningaid siilkübara sorte, hiidiisopit, päevakübaraid, kukekannust, odajat raudürti, laialehist seahernest, priimulaid, öölille, kurekellasid, nelke, erinevaid putkesid (sh ogaputk), kollast karikakart, üheksavägist, vägiheina, kannikesi ning mitmeid kõrrelisi.

Päikeselisse kasvukohta sobivad õitsvad püsikud: hiidiisop, ogaputk, siilkübar, päevakübar, kukekannus, kollane karikakar, üheksavägine, vägihein.

Poolvarjus, parasniiskel mullal sobivad püsikud: sinilatv, kukesaba, palderjan, mõõlad, metsvits, tulikad, kraavluga, astilbed, kurekellad ning paljud priimulad.

Pinnakattetaimedest: neid tavaliselt seemnest ei paljundata – enamasti kasutatakse jagamist või meristeemset paljundust. Head pinnakatjad on näiteks siberi valdsteinia, kevad-nabaseemnik, epimeediumid, metspipar, madalad kurerehad, madalad kukeharjad, kortslehed ning mitmed madalad kõrrelised ja tarnad.

Lehtdekoratiivsete püsikute klassika: hostad, bergeeniad, laudleht, rodgersiad, epimeediumid, kopsurohud, kuutõverohud ning paljud dekoratiivse lehestikuga kõrrelised.

Kui eesmärk on lõikelilled, sobivad püsikutest muu hulgas: angervaks raudrohi, hariliku raudrohu sordid, võsa-raudrohi, pehme kortsleht, hübriidsed ja jaapani ülased, merikann, erinevad astrid, kurekellad, tähtputk, kellukad, kilpkonnalill, aedkrüsanteemid, männas-neiusilm, laialehine haikhein, kukekannused, murtudsüda, siilkübarad, ogaputked, heleeniumid, püsikpäevalill, helmikpöörised, iirise liigid, liatris, lupiinid, monardad, pojengid, pune, siberi magun, aed-leeklilled, priimulad, metssalvei, kõrged kukeharjad, loitev tulinelk, ängelheinad, kaukaasia tähtpea, longus metsvits, kuldvitsad, kullerkupud, punanupud, pikalehine mailane ja sarvkannike.

Mis sobib amplisse: neli reeglit, et hoida ampel ilusana

Ampel on “kuiv ja tuuline kasvukoht”

Kõik anumad ja amplid kuivavad kiiremini kui peenar, sest neil puudub ühendus maapinnaga. Seetõttu sõltub ampli välimus otseselt kastmisest – ja sageli ka sellest, kui hästi taim suudab lühikesi kuivaperioode taluda. Teine suur tegur on tuul. Tuulisel rõdul või terrassil raputab tuul taimi edasi-tagasi: varred võivad murduda, lehed rebeneda ning õied lihtsalt maha pudeneda. Seepärast tuleb ampli taimi valida teadlikult – mitte ainult ilu, vaid ka vastupidavuse järgi.

Amplitaimedel on kolm rolli: rippuv, püstine ja täitev

Eestis kohtab sageli konteinereid, mis on istutatud ainult ühest liigist. Nii on küll lihtne istutada ja hooldada, kuid tulemus jääb üksluine. Kõige mõjuvam kompositsioon sünnib siis, kui ühes anumas on koos:

rippuv taim (annab „kaskaadi“ ja pehmendab anuma serva),
püstine taim (annab kõrguse ja fookuse),
täitetaim (seob kogu kompositsiooni kokku ja täidab tühimikud).

Rippuvatest liikidest on väga efektsed: harilik maajalg ‘Variegata’, roomav metsvits ‘Aurea’, kard-hõbepael, lamav käokuld.

Täitetaimedest on eriti vastupidavad: pelargoonid, hübriidsed begooniate sordid, balsamiin-lemmalts, puispetuunia, petuunia, lobeelia, aed-raudürt, sanvitaalia.

Kõrguse andmiseks sobivad: poolkõrged daaliad, varajase õitsemisega kosmose sordid, argentiina raudürt, aed-puhmikmalts, lutiklill, ämbliklill, kõrged üheaastased dekoratiivkõrrelised.
Kompositsiooni kõrgus sõltub anuma kujust ja asukohast, kuid amplite puhul on oluline üks reegel: väga kõrgeid taimi ei tasu amplisse istutada, sest need muudavad kompositsiooni ebaproportsionaalseks ja võivad tuulega anuma „uppi ajada“.

Suvelilled ja püsikud amplisse: liigid, mis töötavad päriselt

Amplitesse sobivad suvelilled on need, mis õitsevad pikalt, harunevad hästi ja püsivad vormis ka tuules.

Kevadine istutus: sarvkannikese sordid, võõrasemade sordid, varretu priimula, kirikakra sordid, aed lõosilma sordid, siberi magun, roomav metsvits ‘Aurea’, maajalg ‘Variegata’, harilik pärdiklill.

Suvine istutus: petuunia, puispetuunia, ripp-begooniad, lamav sanvitaalia, aed-raudürt, pelargoon, fuksia rippuvad sordid, feerulalehine ruse, südajas suutera, kaksikkannus, õhuline piimalill, kalevikepp, balsamiin-lemmalts.

Ilusate lehtede või vormi pärast tasub amplitesse lisada: ilubataat, viltleht, padipõõsas, lamav käokuld, hõbepael, ronitatar. Need annavad kompositsioonile „disainikihi“ ka siis, kui kõik ei õitse korraga.

Püsikud sobivad amplitesse eriti hästi siis, kui ampli asub varjulisemal terrassil, kui kasutad tugevama lehestikuga lehtdekoratiivseid taimi või kui istutad amplisse maitsetaimi.
Tegelikult saab paljusid püsikuid konteinerites (ka amplites) kasvatada, kui eesmärk ei ole neid seal talvituma jätta. Edu võti on lihtne: istuta kokku liigid, mis tahavad samu kasvutingimusi. Nii on hooldus lihtsam ja ampli välimus püsib ühtlaselt hea kogu hooaja.

Amplitesse on eriti mõistlik valida rippuva ja lamava kasvukujuga lehtdekoratiivseid liike või pika õitsemisajaga püsikuid.
Maitsetaimedest sobivad amplisse näiteks: meliss, madalad piparmündid, hariliku pune sordid, harilik iisop, mägi-piparrohi, aed-salvei, aed-liivatee ja sidrunliivatee.
Suuremates anumates (mitte ainult amplites) saab kasvatada väga paljusid püsikuliike – lihtsalt ruumi ja niiskuse hoidmise võimalus on seal parem.

Talvitumise märkus: püsikute jätmine talveks pottidesse ei ole üldjuhul hea mõte. Paljud taimepotid ei ole talvekindlad ja võivad külmaga lõhki minna ning paljud liigid ei talvitu potis usaldusväärselt. Kõige kindlam lahendus on sügisel anuma sisu peenrasse talvituma istutada ja kevadel sealt taimed uuesti pottidesse jagada.

Umbrohuvaba peenar: ennetus on 80% võitu

Suurim viga: istutamine umbrohusesse mulda

Peenra rajamisel on üks otsus, mis mõjutab hoolduskoormust rohkem kui miski muu: kas istutad umbrohuvabale pinnale või mitte. Kui istutad püsiumbrohtudega mulda, „maksab see hiljem kätte“ kahel moel:

rohida tuleb pidevalt, sest püsiumbrohud taastuvad juuretükkidest üha uuesti;
lõpuks võib osutuda lihtsamaks peenar uuesti üles võtta ja nullist rajada, kui seda aastaid lõputult päästa.

Umbrohupuhta maa saamiseks on mitu teed. Kõige kiirem on labidaga kaevamine, millega saab püsiumbrohud koos juurtega välja. Kui sa kaevata ei saa või ei taha, töötab pimendamismeetod: tulevane peenrakoht kaetakse valguskindla materjaliga ja selle peale pannakse raskuseks puulehti, rohuniidet, multši või liiva. Kate peab peal olema 1–3 aastat – sõltuvalt sellest, millised umbrohud seal kasvavad.

Muidugi on võimalik maad „puhtaks saada“ ka herbitsiididega, kuid ka siis ei piisa sageli ühest korrast, kui peenras kasvavad osi, ohakas, naat, kassitapp või seatapp. Kõige olulisem sõnum: kaevamise kvaliteedis järeleandmine tähendab kas suuri hoolduskulusid või peenra uuesti rajamist. Seega tuleb nii suvelilled kui püsililled istutada püsiumbrohtudest vabale pinnale.

Umbrohuvaba peenar kolme sammuga

1) Eemalda püsiumbrohud (juurtega) – õiged tööriistad loevad
Peenra puhtaks kaevamiseks vali labidas vastavalt mullatüübile:

liivmulla jaoks sobivad kergemad, terava otsaga labidad,
savimuldade jaoks on olemas eraldi savimaa labidas,
rähksete muldade jaoks on omakorda eraldi sobiv labidas.

Labidas võiks olla teritatud, siis on töö märgatavalt kergem. Umbrohujuured kaevatakse välja kuni kolme labidalehe sügavuselt – täpne sügavus sõltub mullalõimisest ning umbrohtude juurekava eripäradest. Kaevamisel jälgi, et mullatükid ei muutuks liiga peeneks: kui sa lõhud mulla liiga pudiseks, lõikad juured väikesteks juppideks ning neid on palju raskem kätte saada.

Kui rajad peenra pimendamismeetodil ja 1–3 aastat katmist on möödas, võta kate maha ja kaeva maa lihtsalt läbi – elusaid juuri ei ole enam, mida välja korjata. Oluline täpsustus: alla 4 m laiune katmine ei anna head tulemust, sest umbrohud suudavad vähemalt 1 m jagu ka pimeduses edasi vegeteerida.

2) Paranda pinnas ja tasanda pind
Kui maa on puhtaks kaevatud, lisa vajadusel komposti, liiva või muud mullaparandusainet ning kaeva või freesi see olemasolevasse pinnasesse. Seejärel tasanda peenra pind:

suurematel pindadel saab kasutada tasanduskoppa,
väiksematel pindadel tasandusreha, rehitsedes mulda poolkaares ja ühes suunas.

Eesmärk on sile, kerge kaldega pind, mis tagab vee äravoolu peenralt ja aitab vältida püsikute kahjustusi liigniiskuse tõttu.

3) Kata pind (orgaaniline või anorgaaniline multš) ja istuta piisava tihedusega
Pärast tasandamist võid jätta maa vähemalt kaheks nädalaks seisma, et kontrollida, kas mõni püsiumbrohi siiski tärkab. Üheaastased umbrohud kõblatakse maha. Kui pind on puhas, tehakse istutus.
Istutusskeem peaks olema piisavalt tihe, et ka esimesel aastal ei jääks püsikute vahele suuri „tühje laike“. Tühikute täitmiseks sobivad suurepäraselt lühiealised püsikud, mis teevad oma töö ära ja kaovad hiljem niigi. Hilisema hooldusmahu vähendamiseks on mõistlik peenar multšida. Multšimaterjale on palju – valik sõltub eelkõige taimedest, seejärel aia disainist, peenarde suurusest ja hooldusvajadusest.

Juuretõkkekangas: kuidas ja kus kasutada (ja kus mitte)

Mõnikord on töömahu vähendamiseks otstarbekas kasutada peenras juuretõkkekangast – kuid ainult õigel moel. Kui peenar asub krundi servas ja naabri aed pole korras, on rajamisel mõistlik paigaldada krundipiirile juuretõkkekangas vähemalt 0,6 m sügavusele. Juuretõkkekangaga saab piirata ka juurevõsudega levivaid liike.

Oluline on teada, et juuretõkkekangaid on erinevaid:

kiulised geotekstiilid ei suuda kinni hoida agressiivse juurekavaga liike,
tugeva juurestikuga liikide eraldamiseks on mõistlik paigaldada EPDM-kumm, millest tõesti mitte midagi läbi ei kasva.

Horisontaalselt ei ole geotekstiile ilupeenardes mõistlik kasutada: need takistavad püsikute arengut ja kui peenrasse tuleb mõni püsiumbrohi, on selle kättesaamine geotekstiili alt praktiliselt võimatu. Sellisel juhul saab peenra üles võtta sageli ainult tehnika abil – käsitsi on see väga raske ja ajakulukas. Geotekstiil sobib pigem köögiviljaaeda, kus sügiseks kõik koristatakse ning kate võetakse nagunii üles.

“Kiired võidud” hoolduses

5 minuti „ring” kord nädalas

Umbes kolm nädalat pärast peenra rajamist ilmuvad ka kõige puhtamal pinnal esimesed üheaastased umbrohud – tavaliselt on nad selleks ajaks umbes 5 cm pikad. Multšitud peenras võib see võtta veidi kauem aega, kuid umbrohtusid tuleb ka seal kindlasti, sest multši ei ole võimalik laotada täiesti ühtlase kihina.

Mida varem sa reageerid, seda lihtsam on hooldus. Üheaastased umbrohud kõblatakse maha, lastakse veidi närbuda ja siis korjatakse kõik elusad taimed peenrast ära. Kõplatöö juures loevad detailid: kõblas peab olema väga terav, õige laiusega ja kasutamisel õige kaldenurga all, et umbrohud saaks kiiresti lahti lõigatud.
Multšitud peenraid kõblata ei saa – seal tõmmatakse väikesed umbrohud lahti kobestiga ning korjatakse kõik ära.

Edu saladus on lihtne: korrapärane hooldus ja lühikesed intervallid kahe hoolduskorra vahel. Kui lased umbrohul „korra suureks minna“, muutub töö mitu korda ajamahukamaks.

Servad puhtaks – muidu kasvab peenar ise kinni

Peenra servades olevad murukõrrelised ja muud taimed kasvavad peenrasse niikuinii, kui servi ei hooldata. Seepärast tasub servad hoida kogu aeg korras.

Serva lõigatakse tavalise terava labida kaks korda aastas.
Suvel korrigeeritakse serva 1–2 korda spetsiaalse servalabidaga.

Lahtilõigatud mullaribadest korjatakse kõik umbrohujuured välja ja servakraav tõmmatakse servakõplaga mullast tühjaks. Just see kraav takistab soovimatute liikide servast peenrasse liikumist. Vahepeal saab servast kõrreliste ja teiste taimede lehti lõigata suurte servakääridega. Head servakäärid lõikavad ka veidi mulda, aitavad serva täpsena hoida ning vähendavad vajadust serva pidevalt labidaga uuesti lõigata. Korras serv mõjub peenrale nagu raam pildile – kogu peenar näeb kohe hoolitsetum välja.

Pärast vihma on rohimine kõige lihtsam

Rohimist ja kobestamist tasub teha pärast vihma, kui mullaniiskus on paras. Parasniisket mulda on väga lihtne kobestada ja kõblata.

Kuiv muld on raskesti töödeldav.
Liiga märjas mullas ei tule umbrohujuured hästi lahti ning rohimisega viiakse peenrast kaasa liiga palju väärtuslikku mulda.

Mulla hooldamist lihtsustab märgatavalt ka komposti lisamine: see parandab mulla struktuuri, teeb harimise kergemaks ja toetab ühtlasi taimede kasvu.