Lahenduseks on kasutada feromoonpüünised – vähenda oma aias viljasaaki kahjustavate külaliste arvukust. Valikus on püünised õunamähkurile, õunakoile, õunapuu-võrgendikoile, hernemähkurile, ploomimähkurile.
Kasutades püüniseid suuremal arvul saate isasliblikate väljapüügi abil vähendada kahjurite arvukust.
Isasliblikas lendab kohale lõhnasignaali peale mida eritab püünisesse paigutatud feromoonkapsel. Seejärel jääb aga kinni liimpaberile. Mida rohkem isasliblikaid jääb liimile, seda väiksem on emasliblikate viljastumisvõimalus.
Iga feromoonpüünis on liigispetsiifiline – see tähendab, et näiteks õunamähkuri püünis meelitab vaid õunamähkuri isasliblikaid, õunakoi püünis vaid õunakoi isasliblikad jne.
Õunamähkur
Õunamähkuri (Cydia pomonella) ehk kõnekeeles õunaussi valmikud on väikesed, u 10 mm pikkused pruunikashallid liblikakesed. Tiibade siruulatus on umbes 20 mm ja esitiibadel on iseloomulik muster.
Õunamähkuri lendlus toimub hämaras sooja ja vaikse ilmaga, päeval istuvad nad märkamatult puutüvedel või okstel. Liblikad hakkavad nukkudest kooruma õunapuude õitsemise ajal ja olenevalt kohast võib nende lend kesta veel juulikuuski. Peale lendlust ja paaritumist muneb emasliblikas ühekaupa umbes 100 muna viljadele või lehtedele. 7-14 päeva möödudes kooruvad munadest röövikud, kes toituvad viljades kuu kuni poolteist, siis lahkuvad ja otsivad talvitumiskoha enamasti koorepragudes, kus ka eelnevalt nukkuvad.
Õunakoi
Õunakoi (Argyresthia conjugella), varem nimetatud ka pihlaka- või õuna-pihlakakoiks, valmikud on väikesed heledad, saleda keha ja varieeruva suurusega (10-15 mm) liblikakesed. Õunapuudel elavad tavaliselt suuremad, pihlakatel väiksemad liblikad. Nende lendlus toimub hämaras, sooja ja tuulevaikse ilmaga; päeval istuvad nad märkamatult puutüvedel või okstel.
Õunakoid muudavad suure osa saagist kasutamiskõlbmatuks: röövikud kaevandavad õuna sisemuses kitsaid väänlevaid käike, mis ulatuvad südamikuni. Ühte õuna kahjustab tavaliselt mitu, mõnikord isegi kuni 10-15 röövikut, kes muudavad viljaliha puiseks ja mõruks, nii et see ei kõlba enam süüa ega anna ka mahla.
Liblikate lendlus algab pärast õunapuude õitsemist, sageli pihlakate õitsemise ajal või veelgi hiljem, olenedes tugevasti keskmistest ööpäevastest temperatuuridest. Enamasti langeb lendluse algus Eestis mai lõppu või juuni algusse, massiline lendlus aga juuni lõppu ja juulisse. Mõnikord jätkub lendlus veel augustiski, kestes isegi üle 60 päeva.
Pärast lendlust ja paaritumist muneb emasliblikas õuntele, pihlaka- või viirpuumarjadele kuni 40 muna, millest (olenevalt ilmastikust) 10-14 päeva pärast koorunud röövikud tungivad viljadesse. Toitunud seal umbes kuu aega, laskuvad nad niidi abil maapinnale ja nukkuvad mulla pealmistes kihtides, varisenud lehtede all või puutüvedel korba all, kus nukud ka talvituvad.
Õunapuu-võrgendikoi
Õunapuu-võrgendikoi (Yponomeuta malinellus) liblika eestiivad on valged, piki tiiba kolm rida musti täppe, tagatiivad on hõbehallid, tiibade sirulaius 18-20 mm. Liblikad kooruvad nukkudest juuli teisel poolel, nende lendlus kestab umbes kuu aega ja toimub hämaras, tuulevaikse ilmaga.
Päeval istuvad liblikad liikumatult lehtede alaküljel ega ole märgatavad.
Peale lendlust munevad viljastatud liblikad peenikestele okstele 20-80 munast koosnevad kogumikud, mis on pealt kaetud 3-4 mm läbimõõduga kilbikestega, mille alla jäävad juba sügisel munadest kooruvad väikesed röövikud ka talvituma.
Kevadel, kui õunapuudele ilmuvad noored lehed, lahkub seltsing munakilbi alt ja rändab võrsetippu. Kus röövikud valmistavad oma eritatavast nõrest võrgendipesi, milles elavad kolooniatena, kasvades 30-40 päevaga kuni 18 mm pikkusteks valkjas- või hallikas-kollasteks röövikuteks iseloomuliku täpireaga seljal. Tillukesed röövikud tungivad lehekesse ja kaevandavad selle tipmise osa säsikoes. Kahjustuse tagajärjel muutub lehetipp pruuniks ja kuivab. Kui vastsed on kasvanud mõne millimeetri pikkuseks ja lehekoesse enam kaevandama ei mahu, väljub pesakond lehekoest ja rändab tervele lehele. See mähitakse valkjasse või halli tihedasse võrgendisse ja liikudes tipust lehelaba suunas hakatakse lehte väljastpoolt hävitama.
Kahjustuse tulemusena jäävad lehest alles vaid leherood, mõnikord ka osake lehelabast. Kasvades ja toitudes tõmmatakse pessa üha uusi lehti, mähitakse võrgendisse ja hävitatakse. Kui lähikonnas lehed lõpevad, jäetakse senine pesa maha ja siirdutakse uuele oksale, kus kordub sama. Nukkuvad nad samades võrgendipesades, nukud arenevad 2-3 nädalat ja tavaliselt juuli teisel poolel kooruvad liblikad.
Hernemähkur
Hernemähkuri valmikud on hallid või pruunid, külgedelt kollaste märgistustega väikesed liblikad, tiibade sirulaiusega 12-16 mm.
Hernemähkur hakkab lendlema herne õitsemise ajal (juuni/juuli). Emasliblikad munevad oma vastsed hernekaunadele, kellest kooruvad röövikud, kes põhjustavadki nn herneste ussitamist.
Röövikud on valged või kollased, tumedate peadega ning umbes 6 mm pikad. Röövikud rändlevad taimes, enne kui sisenevad kauna, millest nad toituvad kuni kuu aega. Röövikud väljuvad kaunast seda pidevalt süües ning jäävad kookonites mulda talvituma.
Röövikud on kõige aktiivsemad juulis-augustis.
Ploomimähkur
Ploomimähkuri (Grapholita funebrana) röövikute poolt kahjustatud viljade kasv peatub ja need varisevad enneaegselt. Liblikate lendlus toimub pärast ploomipuude õitsemist ühe kuni kahe kuu jooksul. Emasliblikad munevad peale lendlust ja paaritumist noortele viljadele munad, millest 7-10 päeva pärast kooruvad röövikud, kes sisenevad viljadesse. Sisenemisava kohale tekib läbipaistev kummitaoline tilgake. Talvekorteriks on neil korbaalused ja praod puu maapinnalähedasel tüveosal, kus nad uinuvad tihedas kookonis. Kuid mõned isendid talvituvad ka mulla pindmises kihis.
Feromoonpüünise paigaldamine
Püünise kokkupanekul murra püünise põhjatahu otsad üles.
Liimistatud põhjade paar tõmmatakse lahti ja üks liimpõhi asetatakse liimiga ülespoole põhjatahule.
Liimpõhja keskele asetatakse kummist feromoonkapsel (dispenser).
Läbi aukude pannakse kinnitusdetailid, mille abil püünis kinnitatakse oksa külge.
Püünis riputatakse võimalikult horisontaalselt viljapuu lõuna-või läänepoolse välimise oksa külge, nii et ta oleks varjatud otseste päikesekiirte eest.
Feromoonpüüniste kasutamisel kahjurite arvukuse jälgimiseks ehk monitooringuks, riputatakse püünised umbes silmade kõrgusele, nii et neid oleks võimalik iga nädal kontrollida.
Selleks avatakse püünis otsast ja eemaldatakse spaatli või noaotsa abil putukad liimpõhjalt ning registreeritakse õunamähkurite arv püünises. Kui kontrollimisel osutub, et liimpõhi on väga tolmunud või putukate ja prahiga kattunud, tuleb ta asendada uuega.
