VÄETAMINE JA LUPJAMINE

Oma eluks, kasvuks ja arenguks vajab inimene väga paljusid mineraalelemente, mida ta saab peamiselt oma toidust. Kuivõrd aga sisaldab igapäevane menüü meile kõiki vajalike elemente ning kui tasakaalustatult? Eelkõige sõltub see kõik mullast. Kui muld on viljakas ja taimed saavad sealt oma kasvuks kõik vajalikud mineraalid, siis sealtkaudu saavad ka loomad ja inimesed oma eluks tarviliku. Rikastades mulda õigete elementidega õiges vahekorras, õigel ajal ja õiges koguses saame ka inimesele kõige tervislikuma toidu.
Mulla koostis sõltub lähtekivimist ja eri piirkondades on mullad väga erinevad. On juba ette teada, et mõnedes kohtades on mullad teatud elementide sisalduse pooles vaesemad kui oleks tervisliku toidu jaoks vaja.

Väetised on oma olemuselt kontsentreeritud mineraalelemendid. Nende kasutamise eesmärgiks on varustada taimi kasvuks ja arenguks vajalike toitainetega. Mõte on selles, et tagastada mulda need mineraalid, mida taimed saagiga sealt eemaldavad. Sest iga saagi moodustamiseks on vaja teatud hulk mineraalaineid ja järjest vaid saaki kogudes ning midagi mitte tagasi andes jõutakse muldade vaesustumiseni. Lämmastik, fosfor, kaalium ja väävel on taimedele peamised 4 toiteelementi. Lisaks veel kaltsium, magneesium ning üle kümnekonna mikroelemendi mida taimed vajavad väga väikestes kogustes, kuid mis on väga olulised. Optimaalne on see kui toitainete bilanss oleks mullas tasakaalus või väikeses plussis, et ka mullaviljakus kasvaks.

Väetised on kontsentreeritud tooted ja neid tuleb kasutada õigesti, vastavalt juhendile. Nii nagu ka ravimite puhul, et kui väikeses koguses võib mingi asi olla väga kasulik, siis suuremas koguses võib sama asi olla kahjulik. Iga asja mürgisus ehk ohtlikus sõltub eelkõige selle kogusest ja kontsentratsioonist.

Tänaseks on kuni 40% planeedi muldadest toiteelementide poolest tugevalt vaesustunud. Näiteks NPK (lämmastik, fosfor ja kaalium) vaeseid muldi on 55-85%. Selle tõttu on siis ka piisava hulga ja tervisliku toidu tootmine võimalik vaid tänu väetistele. Loetakse taoliselt, et ligikaudu pool täna toodetavast taimekasvatussaadustest saadakse tänu mineraalväetiste kasutamisele.

Kõik on omavahel seotud: muld – taim – loom – inimene. Vaid väga hästi kasvav taimik, mis on toitainetega tasakaalsutatult varustatud, on tervisliku toidu allikaks nii loomadele kui inimestele. Mingi elemendi vähesus tekitab taimedel nn puudushaiguse, millele järgneb kasvu pidurdus, väiksem vastupanu taimehaigustele ning selle läbi mükotoksiinide sisalduse tõusu meie toidus. Vaid mõni kilogramm õigeid mikroelemente hektari kohta tasakaalustab taimede toitainete vajaduse ning tagab efektiivse ja tuluka tootmise. Oskuslikult taimede toitumist reguleerides on tulemuseks tervislik toit. Samad mineraalelemendid on vajalikud nii taimedele kui inimestele. Mulda ja taime väetades reguleerime ka oma toidu tervislikkust.

Taimed kasutavad palju põhitoitaineid ehk makroelemente (lämmastik, fosfor, kaalium, kaltsium, magneesium, naatrium ja väävel) – üle 10 g/100 m².  

Väiksemas koguses vajavad nad mikroelemente (boor, vask, mangaan, molübdeen, raud, tsink) – alla 10 g/100 m². Kõik toitained on siiski taime kasvu seisukohalt ühtviisi tähtsad ning ükski toitaine ei saa asendada teist. Toitained mõjutavad ka taimede tervislikku seisundit ning talvekülmale vastupidavust. Hoolikalt ja õigesti väetatud pinnases tunnevad taimed end hästi, õitsevad rikkalikult ning annavad hea ja maitsva saagi.  

Toitainete omastatavus erineva pH tingimustes 

• pH <5,3 –
  vähene juurte aktiivsus, vee kättesaamise häired 
• pH >6,2 –
  P, Fe ja Mn omastatavus halveneb (tomati laigulised viljad).

Mulla happesuse mõju toitainete omastatavusele

KALTSIUM (Ca) on vajalik toitaine juurte kasvuks. Puudus ilmneb võrsetippude kuivamises. Noored ülemised lehed on servadest või üleni heledamad, allakeerdunud servadega, juurestik on nõrk. Levinumaks puudushaiguseks on näiteks tomati viljatipu mädanik. 

MAGNEESIUM (Mg) on tähtis toitaine assimilatsiooniprotsessis. Puudusel taimelehed muutuvad kirjuks, vanemate lehtede sooned on rohelised ning soontevaheline ala kollakas. 

VÄÄVEL (S) mõjutab saagi kvaliteeti ja maitset. See on tähtis kapsa ja sibula aroomainete moodustumisel. Väävli puudus meenutab lämmastiku puudust, kuid kõigepealt hakkavad heledaks muutuma taime nooremad lehed. 

LÄMMASTIK (N) on vajalik eelkõige lehtede ja varte kasvuks. Puudus ilmneb vanemate lehtede kollaseks muutumises. Liigne lämmastik muudab taime kasvu liiga lopsakaks, õitsemise nõrgaks ning saagi kehvaks. Sügisel antud lämmastik nõrgendab taimede talvekindlust. 

FOSFOR (P) on tähtis õitsemise ja saagi moodustumise seisukohalt. Fosfori puudusel jääb taim väikeseks, hargnemine ja juurte kasv on nõrk, lehed muutuvad punakaks. 

KAALIUM (K) soodustab juurte ja mugulate kasvu, muudab taimed vastupidavamaks kuivuse, haiguste ja talvekülma suhtes. Puudusnähud meenutavad vee puudust. 

RAUD (Fe) osaleb leherohelise (klorofülli) moodustumisel. Puudusel noorte lehtede lehelaba muutub kollakaks. Leherood on rohelised, leheservad kärbuvad. 

VASK (Cu) osaleb nagu magneesiumgi taimede assimilatsioonis. Puudus ilmneb noorte lehtede tippude ja servade kuivamises. Leherood püsivad rohelisena.  

MANGAAN (Mn) osaleb nagu raud klorofülli moodustumisel. Mangaani puudust esineb harva. Puudustunnused on sarnased rauapuudusega, kuid lehed muutuvad soonte vahelt punkthaaval kollakaks. Leherood on rohelised. 

BOOR (B) mõjutab taime õitsemist ja seemnete moodustumist. Puudusel noored lehed keerduvad ja närbuvad, kasv pidurdub. Juurte tippudes paksendid. Puudus võib põhjustada ka saagi deformatsioone, näit. porgandite lõhenemist, punapeedi koore ebatasasusi jne. 

MOLÜBDEEN (Mo) on vajalik toitaine valkude moodustumiseks ja kaunviljaliste taimede lämmastiku sidumiseks. Puudus põhjustab taimes lämmastiku puudusega sarnaseid ilminguid.  

TSINK (Zn) on tähtis toitaine valguainevahetuses. Puudusel lehed muutuvad roodude vahelt heleroheliseks, kollaseks või isegi valgeks. Puudust esineb üsna harva. 

Traditsioonilistele taime toitainetele lisaks tuntakse ka mõningaid toiteelemente, mis on kasulikud teatud taimedele, näiteks koobalt (Co) ja naatrium (Na).

Sobiv mullalahuse reaktsioon pinnases on sama tähtis kui majale vundament. Liiga happelises või leeliselises mullas kasvavad taimed halvasti. Enamik aiataimi tunneb end hästi nõrgalt happelises mullas (pH 6-6,5). Mulla happesust määratakse laboratooriumis.

Mullalahuse reaktsiooni tähistatakse mulla pH-ga, mis on kokkuleppeline sümbol mullalahuses vesinikioonide hulga tähistamiseks.

Happelist mulda neutraliseeritakse aia- ja murulubja abil, mis viiakse pinnasesse aia rajamisel 8 kg/100 m² kohta. Hilisemaks nõutud pH-taseme hoidmiseks lisatakse aia- ja murulupja 2-3 aastaste vaheaegade järel 5 kg/100 m².

Sobiva pH tingimustes toitainete lahustuvus ning taimedele kättesaadavus paraneb ja mulla mikroorganismide tegevus elavneb. Happelises pinnases kasvavad hästi rododendronid, põõsasmustikad, mitmed okaspuuliigid, astilbed ja hortensiad – seetõttu nende kasvupinnast ei neutraliseerita.