Iga koduaia uhkuseks on tihe sametine ja tumeroheline tallamist taluv õuemuru, mis on kauniks taustaks ilutaimedele, kividele ja teistele aiaelementidele. Vastupidava ja kauni muru saamine algab mullapinna ettevalmistuse ja õige muruseemnesegu valimisega, jätkub õige hooldamisega – väetamisega spetsiaalsete muruväetistega ning õige niitmis- ja niiskusrežiimi tagamisega.

Muru rajamine

Parim aeg muru rajamiseks on kevadel või suve lõpul. Kesksuvel, kuumal ajal tehtud külv võib kuivuse tõttu ebaõnnestuda. Seemned võib külvata veel ka hilissügisel just enne maa külmumist, nii alustavad need idanemist alles kevadel.

Pinnas millele muru rajatakse, valmistatakse hoolikalt ette:

• Tasanda pinnas ja vajadusel paigalda dreenid liigniiskuse ära juhtimiseks, eemalda kivid ja muu praht.

• Enne muru rajamist kasuta umbrohutõrjeks Roundup'i 80-100 ml/100 m². Pritsi 10-15 cm pikkusi heas kasvujõus olevaid umbrohtusid. Umbrohud pruunistuvad 2-3 nädala jooksul. Seejärel võib alustada mullatöödega.

• Piisavaks mullakihi paksuseks on 20-25 cm. Laota muld laiali. Neutraliseeri kasvupinnas aia- ja murulubjaga 8 kg/100 m². Kevadisel rajamisel väeta muld aia üldväetisega 4 kg/100 m² ja sügisesel rajamisel 2,5 kg/100 m².

• Rehitse mullapind tasaseks ja rulli mururulliga, andes kerge kalde hoonest eemale. Kalle on vajalik sademetevee ära juhtimiseks.

• Vali õige muruseemnesegu lähtuvalt kasvukohast ja muru kasutusotstarbest. Külvamisel jaota seemned kahte võrdsesse ossa. Kasutades ristkülvi külva seemned ühtlaselt mullapinnale. 1 kg muruseemnest piisab 30 kuni 50 m² muru rajamiseks.

• Rehitse seemned u 1 mm sügavusele mulda ja rulli pind üle.

• Kasta mullapinda idanemise ajal (umbes 3 nädala jooksul), et tärkav muru ei kuivaks.

• Niida esimest korda, kui muru on 8-10 cm kõrgune.

Muru hooldamine

Kevadel ja sügisel on soovitav murupind üle rehitseda, eemaldades nii varisenud lehed ja surnud taimeosad. Samal ajal toimub murupinna õhustamine, mille käigus murutaimede juured saavad õhku ja nad hakkavad paremini kasvama. Muru vajab niitmist 1-2 korda nädalas, mitte madalamalt kui 3,5 cm.

Kevadel kui kasv on kiire, vajab muru tihedamat niitmist kui südasuvel, mil on sageli kuiv ja taimede kasv on aeglasem. Kui muru on jõudnud enne niitmist liiga pikaks kasvada, siis tuleb rohi pärast niitmist kokku riisuda. See on hea kompostimaterjal. Kauni rohelise muru saladus peitub tasakaalustatud väetamises. Lämmastikule, fosforile ja kaaliumile lisaks vajab muru piisavas koguses väävlit, magneesiumi, rauda ja boori. Kasvava muru kevadiseks väetamiseks sobib  muruväetis 2 kg/100 m² või muru püsiväetis 2 kg/100 m².
Muruväetis on kiiretoimeline ja seda peaks andma suvel veel 1 korra murule. Muru püsiväetis on pikaajalise ühtlase mõjuga spetsiaalne murude täisväetis. Osa lämmastikust on selles väetises aeglaselt lahustuva ühendina, mis laguneb mulla mikroorganismide mõjul, tagades lämmastiku järk-järgulise ja keskkonnasõbraliku lahustumisprotsessi. Seetõttu piisab kevadel antud toitainetest kogu suveks.

Muru samblavabaks!

Üks suuremaid nuhtlusi murus on sammal. Sammal hakkab levima siis, kui kasvutingimused on kõrreliste jaoks muutunud ebasobivaks. Seega võib pidada sammalt haige muru sümptomiks.

Sammal vallutab muru, kui:

• muld on ülemäära tihe, niiske või happeline

• liialt väike mulla toitainetesisaldus, muru pole pikka aega väetatud. Eriti soodustab sambla levikut kaaliumi vähesus mullas

• liialt varjuline kasvukoht, hoonete või puude varjus

• vale niitmisrežiim, niitmine liialt madalalt (alla 3,5 cm) Vähemalt 1-2 cm ¤ kõrgemalt niidetakse muru varjulistes kasvukohtades, põuasel ajal, kevadine esimene niitmine ja esimesed niitmised külvatud murul.

Sambla tõrjeks tuleb likvideerida tema tekkepõhjused. Ainult väljakraapimine sambla levikut ei piira. Kui põhjust ei likvideerita, ilmub sammal kohe tagasi.

Sammaldumisele kalduvat murupinda peaks paar korda suve jooksul õhustama. Selleks võiks näiteks kasutada aiaharki, tehes murusse auke. Neisse aukudesse on hea rehitseda turba-liiva segu. Nii saavad juured hapnikku ja murutaimede kasv taastub. Samas on sambla kasv raskendatud. Muru vajab päikesepaistelist või poolvarjulist kasvukohta. Maja põhjapoolsel küljel ja puude ja põõsaste all ei taha muru kasvada. Sellisel alal võiks kasvatada varju taluvaid püsikuid ja katta maapind koore- või kivimultšiga.

Mulla happeliseks muutumist saab ära hoida regulaarse lupjamisega lisades 2-3 aasta tagant aia- ja murulubja 5 kg/100 m².

Eriline abimees võitluses samblaga on aga muruväetis samblaeemaldajaga. Muruväetis samblaeemaldajaga puistatakse aprillist septembrini murule sammaldunud kohtadesse 2 kg/100 m² ja lastakse paar päeva mõjuda. Selle väetise kasutamisel muutub lühikeseks ajaks järsult mulla pindmise kihi happesus. Seda sammal ei talu ja muutub mõne päeva pärast pruuniks ja kuivab. Pruunistunud sammal riisutakse murust välja. Tekkinud tühikud täita mullaga ning külvata peale uus muruseeme. Pärast samblaeemaldaja kasutamist on kasulik muru täiendavalt väetada muruväetisega 2 kg/100 m².

Sügisel augustis - septembris kasuta murutaimede talvekindluse tõstmiseks muru sügisväetist 4 kg/100 m². Sügisväetises sisalduv fosfor ja kaalium on olulised taimede heaks talvitumiseks.

Miks külvatud muru ei tärka?

Kõige tundlikum on niiskuse puuduse suhtes värskelt tärganud muru. Nõrgalt arenenud juurkava tõttu ei saa noored taimed ise sügavalt vett kätte. Seetõttu on vaja noort muru kasta mitu korda nädalas, ühekordse kastmisnormiga 10 mm so 10 l/m2. Pärast kastmist peab muld olema 5-6 cm sügavuselt niiske. Kastmiskordade arv ja kastmisnorm sõltuvad ka mulla lõimisest. Kergetes liiv- ja saviliiv muldades liigub vesi kiiresti sügavamatesse mullakihtidesse, mistõttu need vajavad kastmist sagedamini ja väiksema normiga kui raskemad liivsavi mullad.

Kastmine
Päikesepaistelisel suvepäeval aurub ööpäevas maapinnalt 3-5 mm vett (3-5 l/m²). Seetõttu võib sademetevaesel suvel pealmises mullakihis, kus paikneb enamus taimede juurtest, langeda niiskusesisaldus alla taimi rahuldavat taset.
Väliselt muutuvad veepuuduse all kannatavad taimed sinakas-roheliseks ning pikema põuaperioodi korral ka pruuniks. Taimede turgor langeb, mida iseloomustab asjaolu, et murul kõndides, tõusevad taimed neile peale astumise järel tavapärasest aeglasemalt üles. Murule jäävad jäljed. Niiskuse puuduse likvideerimiseks muru kastetakse.
Kastmisnorm (ühel korral 1 m² suurusele pinnale antav veekogus) sõltub muru vanusest ja mulla lõimisest. Kõige tundlikum on niiskuse puuduse suhtes värskelt tärganud muru. Nõrgalt arenenud juurkava tõttu ei saa noored taimed ise sügavalt vett kätte. Seetõttu on vaja noort muru kasta mitu korda nädalas, ühekordse kastmisnormiga 10 mm so 10 l/m². Pärast kastmist peab muld olema 5-6 cm sügavuselt niiske. Vanema muru puhul piisab ühekordsest tugevast kastmisest nädalas. Soovitav kastmisnorm 20-25 mm.
Pärast kastmist peab muld olema 10-15 cm sügavuselt niiske. Kastmiskordade arv ja kastmisnorm sõltuvad ka mulla lõimisest. Kergetes liiv- ja saviliiv muldades liigub vesi kiiresti sügavamatesse mullakihtidesse, mistõttu need vajavad kastmist sagedamini ja väiksema normiga kui raskemad liivsavi mullad.
Üldiselt kehtib kastmise juures reegel, et kastetakse harvemini ja korraga rohkem. Sage kastmine muudab muru põuaõrnaks.
Veidi erinev on värskelt külvatud muru kastmine. Siin ei tule lugeda mitte kastmiskordi, vaid jälgida et muld oleks pidevalt (kogu ööpäeva vältel) seemnete külvisügavuselt niiske. Selle vastu eksitakse pidevalt ja see on peamine põhjus, miks põuastel suvedel külvid ikalduvad. Suvepäike kütab musta mulla kiiresti tulikuumaks, mille tagajärjel mullas olev vesi aurub. Kui kastmisega hilinetakse, siis seemneidu kuivab ja sellest seemnest enam taime ei kasva.
Mulla niiskust saab hinnata kõige paremini, kui torgata näpp mulda. Mulla niiskus peab olema näpuga tuntav. Kastmise juures on vaja jälgida, et vihmutitest tulev veehulk ei ületaks mulla vee-imamisvõimet. Kui on märgata, et vesi hakkab maapinnal voolama, tuleb kastmisesse teha paus ja reguleerida kastmissüsteemi veetootlust väiksemaks.
Kasta on soovitav varahommikul või varastel õhtutundidel, kui päevane palavus on järgi andnud. Keskpäevane kastmine on suure aurumise tõttu väheefektiivne. Õhtul hilja kastes jääb muru ööseks märjaks, mis soodustab nakatumist seenhaigustesse.