Muruhaigused: lumiseen ja tüfuloos
Hävinud murutaimed viitavad, et murul on kallal muruhaigused. Seenhaiguse kahjustuse tunneb ära muru sisse tekkivate valgete laikude järgi.
Loe edasi
Muru haigused
Lumiseen
Lumiseen (Monographella nivalis) on üheks levinumaks kõrreliste talvitumishaiguseks. See esineb sageli koos tüfuloosiga.
Vastu maapinda on näha kuivanud taimede laigud, mis on kaetud kollakasvalge või heleroosa kirmega. Roosakad laigud murus viitavad lumiseene (Monographella nivalis) kahjustusele.
Kahjustus on eriti hästi näha kohe peale lume sulamist. Taimed on kaetud valge või roosaka seeneniidistikuga, mis meenutab ämblikkuvõrku. Haigustekitaja nakatab esmalt vanemaid lehti ja liigub edasi noorematele. Kirme kaob päikeselise ja tuulise ilmaga. Kuivanud lehtedele võivad ilmuda ka mustjaspruunid seente poolsuletud viljakehad ehk periteetsiumid. Nakatunud taimed kärbuvad ja ellu jäänud taimed on kidurad.
Põhjused
Nakatumist soodustab liiga tihe ja lopsakas, sügisel liiga kõrgeks jäetud taimik; paks ja liiga tihe lumekiht. Lumiseen tekib ka siis kui lumi sajab külmumata maapinnale – tekitades seente levikuks soodsa sooja ja niiske keskkonna. Lumiseene levikule aitab murus ja ka okaspuudel kaasa niiske ja paljude suladega pehme talv
Lumiseen kõrreliste murutaimede võrsumissõlme üldiselt ei hävita. Kahjustada saanud võrsumissõlmega taimi on kerge välja tõmmata.
Lumiseent soodustavad
- Lopsakas ja kasvujõus muru, mis lume all jätkab kasvamist,
- Riisumata muru koos lehtedega, vana rohuga ja muude jäätmetega, mis on aitab seenhaiguse levimisele kaasa,
- Sügisel liiga kõrgeks jäetud niitmata muru,
- märg pinnas, ebatasasele murule kogunenud vesi,
- vale väetamine: lämmastikuga üleväetatud tihe taimestik on haigustele vastuvõtlik.
Lahendus
Lumiseene kahjustuse korral on muru hoolduse ja soodsate kasvutingimuste puhul võimeline taastuma. Taastumisele aitab kaasa riisumine ja väetamine ning väiksematel kahjustunud aladel muru enamasti taastub. Kahjustunud kohtadele võib puistata ka puutuhka, mis väetab ja hoiab ära seenhaiguste levikut. Tuhk on vähendab pinnase happesust ehk pH-d, aluseline keskkond tõrjub seenhaiguste tekitajaid. Samuti väetab tuhk murutaimi mineraalainetega. Seenhaigust võib soovi korral tõrjuda ka fungitsiidiga.
Haigustekitajad säilivad mullas ja taimejäänustel aastaid eluvõimelisena.
Seenekahjustustega taimejäänused on soovitav hävitada või aiast ära viia, mitte kasutada kompostimisel. Puhastage ja desinfitseerige ka töövahendid haiguse leviku piiramiseks.
Ulatuslikemate kahjustuste puhul tuleb teha muru uuendada pinnase vahetusega ja seemet külvates.
Lumiseene vältimiseks õhutada muru, riisuda kokku hävinud taimed ning väetada. Soovitav on sügisväetamine hiljemalt augusti keskel, et suurendada talvekindlust.
Kuidas lumiseent ära hoida
- muru sügisene hooldus – õigeaegne väetamine ja korralik niitmine vahetult enne talve tulekut
- Kevadel varajane riisumine ja kahjustunud alade puhastamine haiguse leviku takistamiseks ja muru taastamiseks,
- Vajadusel kahjustunud taimikuga alade riisumine iga 2 nädala tagant
- väetamine kevadväetisega, et aidata murutaimedel kiiremini taastuda.
Tüfuloos
Tüfuloosi (Typhula incarnata) tunnuseks on valkjashalli kirme murus. Tüfuloosiga nakatunud taimi katavad heledad seeneniitide põimikud ehk sklerootsiumid, mis aja jooksul tumenevad. Pruunistunud murutaimedele tekkinud pisikesed tumedad kerakesed on tüfuloos, mida tekitavad põhja-pisitõlvik (Typhula borealis) jt sama seeneperekonna liigid.
Tüfuloosi levikut soodustavad samad tingimused kui lumeseene puhul. Lisaks on tüfuloosi leikuks soodne lumikatte püsimine üle viie kuu.
Tüfuloos hävitab kõrreliste võrsumissõlme ning riisudes tuleb kahjustunud taimik juurte küljest kergesti lahti. Tekivad tühjad laigud.